— Milline volitus veel? Vaatasin ekraani ega saanud aru, mida ma näen. Minu perekonnanimi. Minu nimi. Minu passiandmed. All — allkiri. Samuti minu oma. Peaaegu. Notar suurendas pilti.
Naaber seisis minu ees täiesti liikumatult. — Te tõesti helistasite talle? — Jah, Andrei. Ta tõmbas käega üle näo. Tema selja taga seisis poeg endiselt mootorratta juures. —
Igor vaatas pangakaarti nii, nagu oleks Alina tema ette pannud mitte plastikutüki, vaid granaadi. — Kust sa selle leidsid? Laua taga valitses täielik vaikus. Isegi Alina ema, kes
Aplaus ei alanud kohe. Kõigepealt tõusis püsti mees esimese laua juurest. Siis naine lava lähedal. Seejärel veel mõned inimesed. Mõne sekundi pärast seisis püsti peaaegu kogu saal. Peale
— Mis punane kohver? Ütlesin seda peaaegu sosinal. Teises otsas valitses vaikus. Siis kostis abikaasa hääl: — Unusta ära. — Daniel… Ta katkestas kõne. Hoidsin telefoni ikka veel
— Seal on minu maja dokumendid. Alina ütles seda peaaegu sosinal. Aga meie lauas kuulsid kõik. Maksim lõpetas liikumise. Ka tema ema. Vaatasin tütre poole. — Mida tähendab
— Kus on Daniili saak? Valge kaubiku juures seisev mees ütles seda täiesti rahulikul toonil. Larissa lõpetas karjumise. Vaatasin võõrale mehele otsa. — Vabandust… kes teie olete? Ta
— Miks on ema maja sinu ettevõttega seotud? Sergei hoidis dokumenti mõlema käega. Andrei ei vastanud midagi. Ksenia haaras lehe enda kätte. — Anna siia. Ta luges kiiresti
Ma vaatasin selle lõigu neli korda uuesti läbi. Viiendal korral panin video seisma. Anton seisis ema juures mõni minut enne skandaali algust. Külalised vestlesid. Kelnerid vahetasid taldrikuid. Sonja
— Ema, kas Rei käis jälle isa juures? Marina ei tundnud enam külma. Ta ei kuulnud enam tuult. Isegi tema ees seisev tüdruk näis olevat kadunud. Alles jäid